Jete lisee

Esimesed elupäevad

Nüüd kui olen lühida tutvustuse endast teinud, siis oskab emme edasi rääkida, kuidas asi kulges…Operatsioon läks kiirelt, üks hetk nägin Jetet juba ühe arsti süles, ta ei nutnud. Teine arst ütles “näita emale nägu ära.” Tumedapäine arst näitas vaid hetkeks mulle last ja jooksis temaga välja, “mis toimub?” mõtlesin vaid ning hetk hiljem vajusin unne. Kui ma toibusin olin ärkamistoas, täiesti üksi ja segaduses. “Kus mu laps on? Miks ma ühegi lapse nuttu ei kuule?” Veidi aega möödus, kuni 2 õde tulid, aitasid mind ratastooli ja viisid sõnagi lausumata paar korrust üles. Esimene, keda nägin oli minu ema, ta oli nutnud, aga mind nähes proovis end tagasi hoida. Olin veel enam segaduses, nägin et ta seisis lapse juures, kelle küljes oli rohkem juhtmeid ja masinaid, kui olen reaalses elus varem näinud. “EI, minu laps see pole!” oli ainus mõte, arstid ju ütlesid et Jetega on kõik korras. Arstid astusid kõik eemale ning asi jäeti justkui minu ema seletada. Ma esmapilgul isegi ei nutnud, lihtsalt ei saanud aru mis toimub. Peagi ütles ema, et Tartust jõuab Reanimobiil ja laps viiakse ära, mind kaasa ei lubatud. Enne Jete ära viimist, jõudis ka tema isa teda näha. Mina olin omadega täiesti sassis, lisaks öösel olnud krampidele, mille tagajärjel kõik minu lihased valutasid, võttis väsimus  võimust ja  keisrilõike haav tegi põrguvalu. Magada ma ei suutnud, sest Jetest polnud kuulda midagi, kui küsisime Jete isaga haigla õdedelt,  kas Tartu haigla võtab nendega ühendust või kuidas saame infot, siis toodi palati ukse vahelt paberile kirjutatud tel.nr ja öeldi “eks uurige ise!” Olgu, helistasime, et küsida kuidas Jetega on, kuid vastus oli lühike, “hakkasime teie lapsega alles tegelema, helistage tunni aja pärast.” Olin hämmingus, laps viidi kella 14 ajal ära ning kella 20 ajal hakkasid nad temaga tegelema. Helistasin täpselt tund hiljem ning vastus sama, samuti ka 2h hiljem, nii see kestis tunde ja tunde.Kell 00.30 olin juba üleväsinud ja valudes ega suutnud kuskile helistada, Jete isa see eest aina vihasem ning tegi Tartusse kõne, mis oli vihast pakatav ja ehmatas ka mind, vastus oli “helistage poole tunni pärast.” Helistasin seekord uuesti ise, intensiivravi osakonna õde jättis meid ootele ning ootasime 10-15min, kuni saime arsti telefoni otsa.
Enne Tartusse viimist ei öeldud meile muud, kui et lapse veresuhkur on väga madal ning sünnitusel tekkis hapniku puudus, aga mida see endaga kaasa toob, seda ma ei osanud arvata. Telefonis tekkis hetkeline vaikus, kõne oli valjuhääldis, et Jete isa kuuleks samuti, mida arst räägib ning kogu õudus sai sealt alguse. “Nii, oleme terve õhtu teie lapsega tegelenud. Lapsel oli siia saabudes väga, väga madal veresuhkur, väga madal B12 vitamiini tase, tal on olnud saabumisest kuni hetke seisuni 2x lühiajalised (5-30s) krambid, VSD (vatsakeste vaheline defekt, ehk 2 auku südames) ja sünnitusel tekkinud hapniku puudusest tulenev ajukahjustus.” Arst luges seda nagu paberilt, mille enne meie kõnet oli valmis kirjutanud, sest muidu kindlasti unustab midagi. TÄIELIK LÜHIS, juba poole kõneajal andsin telefoni ära Jete isale, läbi valu ajasin voodi servalt end püsti ja nutsin täielikus hüsteerias.  Ühegi arsti ega õe jaoks meid justkui polnudki seal, minu enesetunde kohta ei küsinud keegi kordagi. Kui olime lõpuks Tartuga pika vestluse lõpetanud oli lootus, et hommikul saan siit välja ning sõidan otse Tartusse. Mõned tunnid suutsin magada ja hommikul 8 oli arst kohal, mul olid need vähesed asjad pakitud, mis kaasas ja olin valmis lahkuma. Võtsin end kokku, surusin hambad risti ja tõusin läbi valu püsti, et ta näeks, olen võimeline ise liikuma ja kõndima. Tema visiit oli lühike “täna sa koju ei saa, vaatame homme.” Mismõttes?  Sa ikka tead et mu laps on Tartus intensiivis? Pärnut ilmselgelt ei huvitanud peale lapse ära saatmist, mis edasi saab. Helistasin iga paari tunni tagant Tartusse, et uurida kuidas on, enne igat kõne oli hirm suur.
19.04 sain lõpuks haiglast välja ning sõit läks muidugi otse Tartusse. Poolel teel olles, helistasin  ja uurisin, mis seis on, öeldi et asi on parem, laps ei vaja enam lisahapnikku ja suudab iseseisvalt hingata.
Tartusse jõudes oli ärevus ja värin hinges, kohe näen enda last uuesti ja saan esimest korda teda sülle võtta. Intensiivraviosakonda lubati meid kahe kaupa, loomulikult läksime Jete isaga esmalt meie ja seejärel minu vanemad. Intensiivravi osakonda sisse astudes oli seal 3-4 kuvöösi, aparaatide piiksumine ja veel mõned kõrged voodid, kus olid imepisikesed beebid. Olin segaduses, sest ei osanud kuskile minna, õde haaras minust kinni ja juhatas voodini, kus Jete magas. Tema nägu oli paistes, hapnikumask kattis ta näo ja plaastrid kõikjal kehal. Alles tunni aja eest telefonis öeldi, et laps suudab ise hingata ilma abita, kuid see vaatepilt oli hirmutav. Varisesin uuesti seesmiselt kokku, puhkesin nutma ja jooksin välja. Minu ema oli ehmatusest sinine “Mis nüüd juhtus?” Ma ei suutnud midagi öelda, ema kiirustas ise sisse ning mina jäin enda isaga välja. Mõne hetke pärast väljus arst, kes kutsus mind tagasi osakonda ja palus rahuneda. Selgus et krampe oli veel olnud, nende vältimiseks pandi peale ka ravimid, lisahapnikku vajas laps endiselt ja åsna tihti, samuti seletati üle ka kõik eelnevad kahtlused (ajukahjustus ja südamerike).Mis edasi seda juba järgmine kord. 😉

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s